Kakkudele ka midagi

Jäi kuidagi kõrva, et kakud (öökullid) jagavad juba veebruaris territooriume. Teisest kohast jäi kõrva, et meie maal paar kakku pesitseb, keda on võimalik inimese elamise juurde meelitada sobiva pesakasti või pesapaku ülespanekuga. Tavaliselt on pesakastidega tegelemine küll märtsi keskpaika jäänud, aga öökulli pärast läks nüüd kiireks. Juhendid kõnelevad, et kodukakule on veidi väiksem, händkakule veidi suurem kast vajalik. Juba veebruari algul kirjutasin umbkaudsed mõõdud üles ja võtsin maale kaasa. Kuigi händkakk pidavat asustama ka ilma katuseta kaste, jäi plaan teha selline päris tavaline pesakast. Katus peale ja lennuava 18 cm läbimõõduaga. See on kodukakule natuke suur, aga ehk on olemas ka mõni kopsakam isend, kes vaatab avarama eluruumi otsinguil ringi. Otsisin sauna alt ülejäänud lauajuppe ja lõin kasti ühel vihmasel pärastlõunal kokku. Sentimeetrite järgi poleks ilmaski arvanud, et see nii suur tuleb. Lennuava ja katuse juures jäin natuke mõtlema, aga järmisel nädalavahetusel laenasin veel mõne tööriista juurde, sai pesa valmis ja ka ühe minu arvates sobiva kase külge riputatud. Mis öökullid arvavad ja kas nad üldse vaatama tulevad, seda muidugi niipea teada ei saa.

Lugesin veel raamatuist, et oodatud pesitsejad ei ehita tegelikult pesa ja munevad munad valitud õõnsuse paljale põhjale. Puuõõnes ei ole tavaliselt probleemi, aga kasti siledal põhjal kipuvad munad veerema ja siis jäetakse räppetombud pessa. See ei tundu inimesele eriti viisakas ja seepärast soovitatkse kasti natuke höövlilaastu või heinu panna, on kullikesel nagu mugavam. Võib-olla et lindu üldse ei huvita, aga sai tehtud seegi. Höövlilaaste polnud parasjagu võtta ja kuigi üks kena töökaaaslane lubas mulle natuke hööveldada, ei hakanud ma ootama. Otsisin küüni seina äärest paar peotäit värskemaid heinu ja pistsin lennuavast sisse. Olekski nagu kõik.

Nädal sai mööda ja käisin vaatamas. Mitte seda, et kakk oles pidanud august välja vaatama ja mu peale uhhuuutama. Mõtelsin rohkem, et kuidas püsib, ega pole viltu vajunud või miskit ja teeks ühe pildi ka. Peab ütlema, et jälle kord on saanud väga naljakas pesakast. Tihaste kastil paisatab tavaliselt lennuava naeruväärselt pisike ja raske on uskuda, et nad sealt kuidagi läbi mahuvad. Nüüd on auk nii suur, et ehitis (ilma liialduseta) näeb pigem koerakuudi moodi välja ja tundub puu otsas täiesti kohatu. Pilt jäi tegemata, valgust on vähe ja kogu aeg on nii udune, vihmane ja lörtsine, et isegi halltoonid tunduvad liiga hallid. Eks näeb siis, täna on taevajäänud talv jälle pisikese killukese maa peale pillanud.

Seniks söödame tihaseid ja varblasi. Oli vahepeal kolm külmemat päeva ja linnalindude parv keerutas ümber mu seemnepurgi. Isegi nii palju päikest näitas, et aknapõsel sai tihaste varjuteatrit vaadata.