Kus linnud on?

Lõppeval talvel on väga vähe linde näha olnud. Linnas pole seemnepurk terve talvega tühjaks saanud. Varblased pole üldse nägu näidanud ja tihased käivad ka umbes kahekesi ja umbes korra nädalas. Aga meenub siiski, et täna hommikul oli vihmaveerennis mingi tüli. Vist on kedagi hakanud jälle huvitama katusekivide alla jäävad tühemikud.

Aastavahetuse paiku õunapuule riputatud suured pekikäntsakad kadusid küll pikapeale kuhugi, aga kui rasvapalliketi välja panin, tuli üks tihane. Üksainuke tihane!

Pesakonnad

Üle kuu aja on sellest, kui haned meie põldudelt minema panid. Küllap neilgi on omad pesakonnad seal tundrates või kus iganes nad oma pesa tegid.

Meie õue kastilindudel on igastahes pojad väljas. Kuldnokal juba mitu nädalat. Saunataguses uues kohas oli ka pesa, see teeb siis kolm paari kuldnokki. Varblased tülitsevad juba teise pesa ehitamise ümber. Tihastega jäi jälle asi lahtiseks, kuigi ma paar korda nägin ühte kreegivõsas valvamas. Arvatavasti kohtame neid jälle talvisel seemelaual.

Mõeldes kuldnokale, kes just praegu kohale jõudis

Pühapäeval kuuldi ja nähti meie kandis esimest kuldnokka. Täna oli neid teeäärtes juba päris palju nokkamas näha. Ses mõttes on ikka hea, et uus kast sai pühapäeval valmis ja sauna taha tiigi äärde kasepuu külge pandud.

Vanad kastid said ka enam-vähem koristatud ja remonditud. Kahes kohas eelmisel suvel pesa ei olnud, seal tegin avad natuke suuremaks. Vastu ootusi sel kevadel ükski lõkkesse ei läinud. Eks näeb siis, kas tihased lõpetavad varsti talvesöögi ümber mässamise ja asuvad lennuavasid üle mõõtma.

Algul tuli nagu kilplastel ilma avadeta, aga veidikese mõtlemise järel sai ikka kuldnokamõõdus auk ka sisse. Tikksaest oli üldse palju abi selle töö juures.

Vahi siis koera!

Pekitükiga söögimaja langes rünnaku ohvriks. Üks suuremat mõõtu koer hulkus juba õhtul ümberkaudsetel lumehangedel ja öösel kiskus aida räästa alt maha meie vana väikelindude söögimaja, see plastpudelitest tehtud, mida ma pole viimasel ajal eriti hoolega täitnud. Ühtlasi tassis ta värva taha ja lammutas laiali tihaste pekitükiga taldrikmaja.

Mõlemad on katki, aga selle uue ma parandan ikka ära ja kui mitte enne, siis järgmiseks talveks panen veidi kõrgemale ja tihastele jälle uue peki ka. Seni saavad nad oma rasvavarusid täiendada väiksemate portsudega õunapuu okstel ja rasvapallidega. See selleks, aga nüüd on viimane aeg mõelda kevadistele koristustöödele ja eks peab ikka ühe uusehitise ka välja nuputama.

Selle talve söögimaja

Jõulude aegu jõudis mu juurde uus linnukeste söögimaja. Uus maja, uus kujundus, uus tehnoloogia. Söömiskohaks on lihtne taldrik. Seemnete serveeriseks ei ole see just kõige parem. Kui midagi sinna taldrikule puistata, siis esimene saabuja vehib juba maandudes kogu toidu maha. Nad ei saa ju servast kinni hoida oma küünistega.

Taldrikule võib toeteda suure pekitüki või laduda hunniku rasvapalle. Tihasele pakub erilist rõõmu just pekitükk.

Mõni harv kord tuleb varblane nokakga pekki katsuma. Pasknäär istub uudishimulikult oksal või palgiotsal ja vahib ringi. Harakad, kes eelmistel talvedel rasvapalle lõhkusid, pole ammu nägu näidanud, on vist kolinud. Ka rähn on leidnud paremad toidulauad. Rasva- ja sinitihased on uue söögimaja stammkunded.

Varblased, ikka varblased?

Väikeste lindude teised pesakonnad on ammu väljas. Juba on tubli kuu aega sellest, kui varblased mõneminutiste vahedega üle õue kihutasid söögikraami nokas kandes. Siiski kostab veel praegu ühest pesakohast vaikseid säutsatusi. Varblaste koha on pesitsemine liiga salajane ja hääled väga vaiksed. Kahtlustan kärbsenäppi, kes on ikka hilisem pesitseja olnud, aga võib olla siiski varblaste kolmas pesa. Imelik on see, et ka kõige hoolsama piilumisega vanalinde näha ei saa. Nii kavalad.

Pisikese, just pesast tulnud põldvarblase pilt on pärit eelmisest suvest, juuli algusest. Pojad peitsid end algul heinas, aga ronisid pärast mööda kuivanud õunapuu tüve üles ja tegid ülemistel okstel lennuharjutusi. Tunni ajaga sai põhilised nipid kätte ja rohkem neid näha polnud. Talvel tuli ehk mõni neist rasvapalle nokkima, aga siis on ta juba teist nägu.

Oh seda kisa ja õiendamist

Kuldnokal on pojad juba nii suured, et kui vanemad lähevad ussikest otsima, siis on kindlasti vaja uksel kõõluda. Kuna ma neid näo järgi ära ei tunne, siis on võimatu otsustada, kas vahtimas käib üks hakkajam poeg või käivad kõik järgemööda. Kui vanad tulevad süüa tooma, siis läheb muidugi sõimlemiseks. Eriti hulluks kisub asi siis, kui võõras silm või objektiiv on liiga lähedal. Kõik saavad oma jao ja mõneks ajaks saab kord majja, pojad kasti põhja tagasi ja fotokas lilli pildistama.

Salutihane tegi pesa ühe vana õunapuu lõhkise tüve sisse. Ei ole kõige parem koht. Väga maapinna lähedal, väike ruum ja pojad paistavad praost. Loodame, et nõgesepuhmas neid siiki varjab ja nädalaga on nad ehk juba läinud. Varblased pesitsevad vähemalt kahes kastis, kus nad ikka on koha leidnud ja neil on aega omavahel tülitsedagi. Osa pesakaste on sel kevadel vist tühjaks jäänud, aga täpsmelt saab öelda siis, kui ükskord jälle on aeg vanad pesad välja vista.