Hiired kastides

Ühel ilusal varakevadisel päeval võtsin kõik pesakastid lahti, tegin vanast rämpsust puhtaks ja sättisin uusi pesi ootama. Alustasin kõige viimasest, eelmisel aastal ülespandust. See kast on niimoodi tehtud ja paigladatud, et pole vaja maha võtta. Esikülg käib ära ja kogu sodi saab üle serva välja kraapida. Tihased olid ehitanud üsna paksu pesa. Sambla, veidikese heinakõrte ja mingite karvadega oli täidetud peaaegu kolmandik kasti mahust. Kuid mulluse pesa peal... Pidin paar redelipulka kõrgemale ronima, et paremini häha. Kes on tihaste pesakasti toppinud surnud hiiri? Kraapisin pesa siiski välja ja viskasin alla. Kast oli põhja poolt üsna hallitanud ja sambalas leidus kuivanud vaklu. Jätsin esiseina tagasi panemata, et saaks veidi tuulduda ja ronisin alla. Hiired on kastis kaua olnud. Laibad läbi ussitanud ja ära kuivanud. Aga ikkagi, kes tegi? Loom või lind? Ja miks ta seda varem ei ole teinud, ma mässan nede pesadega juba kümme aastat?

Järgmised pesakohad olid suhteliselt puhtad, kuni jõudsin esimeseni. Esimene kast on kinnitatud vana haralise pihlaka külge ja ma pole tavaliselt viitsinud teda alla tuua. Puhastamiseks saab üles ronida, katus käib pealt ära ja vana pesa väljaviskamine pole keeruline. Seekord vaatasin, et traat hakkab puutüvesse sisse kasvama ja otsustasin alla tuua. Kui traadi läbi lõikasin, sain juba aru, et asi pole õige. Kast tundus raske ja oli alumisest servast niiske. Ja muidugi jälle hiired. Kogu hunnik koos vana pesaga hallitas ja mädanes. Kui katuse maha võtsin oli hais päris kole. Kraapisin, pühkisin, pesin ja tuulutasin sellegi pesakoha ära ja panin uuesti üles. Sai veidi paremini kinnitatud ka selle kõrvalt, et sai puhastatud. Praegu paistab, et kuldnokad käivad seal sisse ja välja ega lase ennast häirida.

Hääküll! Hakkasin siis mõtlema, mismoodi saavad hiired puu otsa ja sellest väikesest august sisse. Ütleme, et see on mõni röövlindudest. Muidugi on osa kakkudest võimaluse korral täiesti hiiredieedil. Kui ta tõesti püüab nii palju hiiri, et ei jõua neid ära süüa ja hakkab siis koguma... Raske ette kujutada, kuidas ta neid lennuavast sisse topib. Lennu pealt seejuures. Ja mõttetu tegu ka, ta ei saa oma konserve sealt enam kuidagi kätte.

Pigem võiks arvata, et hiirepeitja on mingi väike kuri loomake. Sügisel oli majas kole palju hiiri. Kolistasid üle igasuguse piiri, ronisid mööda kardinaid, närisid kõikvõimalikke ja -võimatuid asju. Tavaliselt jääb neid talvel vähemaks ja kui külmaga maja pikemalt kütmata seisab, siis kaovad päriselt kuni järgmise oktoobrini. Seekord kadusid nad üsna varakult ja väga äkki. Kas ehk tõepoolest sigines põranda alla näiteks nirk ja tegi toiduküllases majas nädalaga puhta töö. Pesakasti küsimus ometi jääb. Kuidas ta ronib hiir hambus puu otsa ja august sisse? Miks ta tagasi ei tulnud ja toidu kevadeni vedelema jättis. Ja mure on linnupoegade pärast, kui selline loom harjub pessa ronima.

Kui nimetatud ilus päev pesakastide seltsis läbi sai ja uus hommik koitis, oli ilm muutunud. Kütsin parasjagu sauna, kui hakkas vaikselt lund sadama. Talv oli nii lumevaene, et polnud ilusa, puhta lume vastu midagi. Märtsikuu ka alles. Õhtul saunast tulles leidsime kaevu ja maja vahelt, otse käigurajalt pisikesed jäljed. Esimene mõte oli muidugi, et vahele jäid, sa vapper hiirepüüdja ja loll pesakastide reostaja. Tegelikult ma tean, et "pärast seda" ei tähenda "selle pärast". Kui ma leian jäljed pärast hiirte leidmist, see ei tähenda, et hiired on seal selle pärast, kes jäljed jättis. Hiljem vaatasin raamatust, et kuju poolest kassi jäljed, aga liiga pisikesed. Sellest kõigest on nüüd rohkem kui kuu möödas. Lugesin vahepeal raamatuid ja klõpsutasin kodulehti. Jah, nirk kogub toidukülluse korral varusid, aga keegi pole kirja pannud, et ta neid lindude pesakastidesse koguks. Ühesõnaga küsimus on ikka kindlalt vastamata, kes tegi?

Kas "koledat" pilti ladustatud hiirtest. Vasakul tihaste pesakstist välja visatud samblast pesa aiaposti otsas. Olgu mainitud, et järgmiseks nädalaks oli pesa kadunud kõige täiega. Näe, läks ikka kellelegi tarvis. Paremal esimene pesakast, mille lagunevad laibad üsna raisku ajasid, aga mis paistab ikka veel kõlbavat.