Välismaa kuldnokk

Norramaal, suure mere ääres, polaarjoone taga, kus kajakate kisa ei vaibu ööl ega päeval, elab ometi ka kuldnokk. Tegelikult isegi mitu kuldnokka. Ahjaa, ööl ja päeval pole seal praeguseks enam mingit vahet, mis tähendab, et kajakad tülitsevad omavahel polaarpäevaringselt.

Kõndides ühel pilvisel päeval Å küla parkimisplatsilt oma rorbu poole nägin kuldnokka madalalt üle jalgraja lendamas. Käänaku taga oli puu külge pandud üsna ootamatu kujuga pesakast ja linnud ise hüplesid okstel. Nad käituvad seal meie kodustele sulelistele väga sarnaselt. Tulevad oma toiduga, putukad, ussikesed, ämblikud või mis iganes nokas ja istuvad ülemistele okstele. Oksalt oksale hüpates tulevad allapoole ja passivad kogu aeg, et keegi ei näeks, mis plaanis on. Kui tundub ohutu või kui ei tundu, aga pojad teevad kõva lärmi, nii et ei anna oodata, siis lendavad augule ja sokutavad kiiresti nokatäie ära. Mõnikord ronivad ka päris sisse, ilmselt selleks, et veidi tuba kraamida. Å kuldnokal on muidugi puudega kehvalt. Kõigepealt on üldse vähem aedu ja metsi, lisaks on puud madalamad ja lähevad hiljem lehte. Viljapuid pole peaaegu üldse.


Jäime vaatama ja nihutasime end mööda rada veidi mere poole, et linde mitte häirida. Punasesse pesakasti keegi ei läinud, aga õuelt kostis poegade toiduootel sädistamist küll. Ei läinud siiski mitte minutitki, kui ka meie vaateväljas olevad vanemad julgesid pesale läheneda ja üks läks august sisse. Tähendab vähemalt kaks pesa ühes õues.

Peab siiski ütlema, et võrreldaes meie liigirikaste aedade ja parkidega, kus pesakaste on kümnete kui mitte sadade kaupa, on Põhja-Norras jäme ots veelindude käes. Mitut sorti kajakaid on igal katuseserval ja kaljunukal pesitsemas. Igasugu tundmatuid vee- ja mägilinde on näha ja kuulda. Vanadest tuttavatest kohtasime peale kuldnoka veel veidi koduvarblasi ja kahte linavästrikku.