Teine pesakond väljas

Pühapäeva õhtuks tulid pesast, mille täpne asukoht jäigi salduseks, välja linavästriku pojad. Lennata nad eriti ei oska, aga oskavad end rohu ja põõsaste sees peita. Peitmises on nad päris meistrid, aga alles siis, kui nad selle ette võtavad. Esialgu istuvad nad juhmilt kusagil lauaserval või kivil ja vahivad üllatunult ümbrust või proovivad lennata. Lendamine läheb halvasti, madalalt ja sihtimisega on raskusi. Maanduvad juhuslikes kohtades ja kipuvad end asjade vastu ära lööma. Vanemad toovad neile veel mõnda aega toitu ja paistab nii, et leiavad neid erilise kahesilbilise häälitsuse järgi. Mõne tunniga, hiljemalt järgmiseks päevaks õpivad nad nii palju ära, et pärast lendamist tuleb peitu pugeda, mitte suled sorakil keset õue vedelda. Ühtlasi saavad nad tugevamaks, osavamaks ja julgemaks, mis lubab neil laiemalt liikuda. Jõuavad katustele, ronivad traataial, istuvad auto peal ja turnivad mööda antenni. Järgmisel hommikul on toiduküsimise häälitsused lõppenud või kuhugi kaugemale kandunud ja selleks aastaks on vist pesitsemine läbi. Kui just vanalinnu õuel laiamine ei tähenda, et tuleb veel üks pesa. Varblased mässavad arvatavasti veel paar päeva pesakasti ümber.