Talvised mured

Ei ole tänaseni päris selge, kes kasutab pesakaste talvel. Läinud aasta veebruaris läksin öösel asja pärast õue ja õunapuu oksal seisvast kastist lendas varblane ehmunult välja. Peitis ennast maja räästa alla viinapuu okstesse. Oli vist varblane, ega tuhmi õuelambi valguses, kiire lennu pealt ei ole väga kerge määrata. Jah, kirjutatakse tõesti, et väikesed linnud peidavad ennast külmadel öödel pesakastidesse, puuõõnetsse, räästakastidesse, tänavalampidesse.

Pesakastid on praegu siiki veel väike mure. Kakkudele mõeldud kuut, mille plaanisin sügisel ümber tõsta, on ikka veel vanas kohas. Sellega on muidugi kiire, on muidugi. Veelgi on tegemist, mida võib kevadiste murede hulka lugeda, aga praegu söödame linde.

Aastaid tagasi valmistasin kahest joogipudelist väikelindudele söökla. Väga lihtne, tõesti alla poole tunni tehtav. Materjalid: kas plastpudelit, jupp traati. Traadiks kõlbab hästi keemilisest puhastusest pärit riidepuu. Peale selle on vaja üks kuni kaks naela või kruvi, millele söögimaja riputada või kinnitada. Ja toit sisse: päevalilleseemned, maapähklid (soolamata), karahelbed (rott näris paki katki ja inimestele enam ei kõlba), saiapuru, hirss. Mõni traadiots jääb paigalduse juures turritama, sinna kõlbab pekitükk või rasvapall riputada.

Söögipudel ripub aida räästa all juba mitu aastat ja magamistoa aknast on olnud päris lõbus linde vahtida. Tihased kipuvad toitu valima. Seemned tulevad välja alt, aga kui läbi pudeli on maapähkel kõrgemal näha, siis rasvatihane pillub muu toidu nii kaua laiali, kui saab just selle suure punase tera kätte. Mahavistud seemneid korjavad teised linnud (varblased ja salutihased), hiired ja koer. Hiiri ma hea meelega ei söödaks, aga nad saavad paratamatult osa endale, on alati saanud. Koera me muidugi söödame, aga kas peab talle just seemneid andma, mida tegelikult eriti ei seedi ?

Puukoristaja käib ka mõnikord seemneid viimas. Võrreldes tihase ja varblasega on ta üsna kopsakas lind ja teised justkui kardavad teda pisut. Kui puukoristajad mitmekesi ette võtavad, viivad nad pudeli paari tunniga tühjaks. Selge on see, et nad nii palju süüa ei jõua ja peavad osa ära peitma. Jääb üle loota, et nad ise või tihased leiavad varud siiski üles ja toidavad end külmadel hommikutel. Just tihastele ma loodan selles asjas, sest neid võib vähegi ilusama ilmaga pärnapuid ja sirelipõõsaid üle vaatamas näha. Tegelikult olen isegi paaril korral oksaharu vahele peidetud pooliku pähkli leidnud. Ilma lendamata.

Salutihane sööb iga seemet kaks korda. Algul tundus, et ta sööb ühe seemne ära ja võtab teise kaasa. Tegelikult ta vist siiski algul katsub sööki nokakga või keerab sihvkal teise külje, siis vaatab korraks selja taha ja lõpuks lendab sellega põõsasse. Jah, nii nad paistavad tegevat, aga päris kindel selles ei saa olla. Nad on ikka üsna pisikiesed, toimetavad väga kiiresti ja on üldse üsna närvilise olemisega. Võiksid rahulikumalt võtta, hoiaksid veidi energiat kokku külma ilmaga.

Pudelist toitmine oli päris kena, aga suvise (siiani pooleli) remondi aegu sai lammutatud vana kõdunev veranda ja selle asemel on nüüd lahtine rõdu. Või terrass, ei teagi kuidas seda kutsuda. Ühel detsembrikuu laupäeval sai sinna posti külge lindude uus söögimaja. Algul olid toidujagamise augud liiga pisikesed, tegin suuremaks. Projekti vea tõttu sai ühel küljel maandumislaud just nii suur, et üks ülbe varblane mahub sinna parajasti küljetsi istuma. Ja nii ta ongi valmis seal istuma kuni õhtuni. Teised peavad tema tagumiku tagant seemneid varastama ja saavad veel seejuures sõimata ka. Sinna pistsin mõned naelad ette, toidujaotus läks õiglasemaks. Selles mõttes, et mulle tundub õiglasem, varblasele ilmselt mitte.

Uus söögimaja. Salutihane on seemne üle vaadanud, piilub korraks veel ringi ja kihutab siis saagiga sirelitesse või kibuvitsaokste varju nagu tavaliselt. Rasvatihane on korraks maandunud et plaani pidada. Kas sorteerida seemneid või asuda rasvapalli kallale? Ülbet puukoristajat ja riiakaid põldvarblasi pole näha. Taustal paistab aidakatuse servas rippuv vana söögimaja. Seal parajasti seemneid pole, aga põhja all ripub võrk väikeste maisijahust rasvapallidega. Tihased hindavad seda kõrgelt.

Söögimajade kõige tavalisem külaline on rasvatihane. Meie õuel kipub tema võistlema põldvarbalane. Paar korda talve jooksul näeme sinitihast, tema ongi meie kõige harvem kostiline.

Nüüd on tõesti aeg pesakastide osas kevadeks mingi plaan teha. Kohe.