Ühe kastiga ühel pool

Pühapäeval võtsin kakkude kasti pika nööri otsa, mis enne üle ühe toekama kaseoksa oli visatud ja vinnasime kasti üles. Ei olnud nii palju julgust, et oleks selle päris raske kolakaga redelist ronima ja okstel turnima hakanud. Üles pidi siiski ronima nööri lahti võtmiseks, kasti paikasättimiseks ja kinnitamiseks. Teisipäevaks saagisin maha mõned kuivanud pajupõõsad, mis pesale lendamist oleksid seganud ja paar kaseoksa, mis paistsid ka vaadet varjavat. Peenemad oksad põletasime Eesti Vabariigi sünnipäeva päikeseloojakul ära. Sadas vaikselt lund ja sai päris ilusa lõkkeõhtu, grillvorstid ja puha. Mõned jämedamad oksad, mis kõlbaksid kütteks saagida, jäid metsa äärde vedelema. Need toon ära, kui on selge, et kakk pole pessa tulnud või on tulnud ja pojad lendama õpetanud. Tähendab, selle asjaga jääme ootama ja vaatame kaugemalt.

Niiviisi eemalt vaadates on päris tavaline pesakast, aga tegelikult on ava läbimõõt umbes 15 cm ja kogu ehitis ka samavõrra suurem. Tihased ja varblased käivad 2,5 cm suurusest august.

Söögimaja ümber oli viimastel päevadel palju sagimist. Varblased on kadunud. Kolm nädalat tagasi kippusid nad tihaste eest seemneid ära sööma, nüüd nägin nelja päevaga kahte varblast. Võib-olla isegi ühte varblast kaks korda. Selle asemel on siginenud tohutu rasvatihaste parv. Mõnel hetkel on neid nii palju, et ei mahu maanduma söögilauale, söögimaja katusele ja isegi rõdupiirdele mitte. Osa peavad katuserennis järge ootama või lumehangelt mahakukkunud purusid korjama. Maas ei ole tegelikult hea süüa, naabri kass liigub vahest üle õue. Jääb loota, et tihastele iseloomulik ringipiilumine, ettevaatlikkus ja kiirus päästab nende elu. Kass vaadaku ise kuidas saab. Tihased on hakanud ka teisiti häälitsema, vist ikka see kevade värk. Sinitihaseid on sel talvel rohkem näha. Kord oli isegi kaks tükki korraga akna taga. See tuletab meelde, et eeskojas ootab järge üks meretaguselt maalt toodud õõnes haavapakk. Peaks uurima, kas sinitihast saab koduõue pesitsema meelitada.