Koristus-, parandus- ja ehitustööd

Kohe saab kaks nädalat neist päevist, kui sellekevadine suurem pesakastidega mässamine lõpuks valmis sai. Natuke kahju, et ei ole aega olnud seal kõrval passida ja vaadata, kuidas territooriumijagamine edeneb. Kuid pole viga, homme lähen uurin asja ja tegelikult saavad nad ilma järelvalveta oma pesad ehitatud küll.

Kõigepealt tegin otsuse, et lagunenud pesakasti asemel tuleb teha uus, mis oleks vanaga ühte mõõtu ja samas stiilis. Kui uus kast valmis sai ja seina ääres lumehange otsas vana jäänustega kõrvuti seisis, ei paistnud nad sugugi nii väga sarnased. Aga midagi ikka on, katusekalle ja sisemine mõõt näiteks. Lennuava kummist kaitse sai väga põhjalik. Katuse kinnitamise naela võtsin uuesti kasutusse. On küll natuke roostetanud, aga ajab asja ära ja tagab õigusliku järjepidevuse. Nüüd on uus kast juba puu otsas ja vana lähab arvatavasti kütteks.



Ilmad olid külmad, iga päevaga sadas veidi lund juurde, hanged maja ümber ulatusid aknani, kevad ei tahtnud kuidagi tulla. Leidus siiski üks ilusam päev. Oli isegi päikesepaistet, aga temperatuur ei tahtnud ikkagi tõusta. Tassisin redelit ühe puu juurest teiseni ja tegin kõik kastid puhtaks. Õnneks ei olnud seekord keegi surnud hiiri kastidesse toppinud. See hiirte küsimus jäigi eelmisel aastal lahtiseks. Närilisi oli sel aastal majas üldse vähem kui varematel aastatel on olnud. Võib-olla keegi ikka kasutab neid toiduks.

Kastid said korda. Proovisin jälle seda höövlilastude nippi, et linnud saaksid ise pesaõõnsust kaevata. Et seda tööd teeksid tihased ja varblased otsiksid endale muid kohti, see oli muidugi tühi lootus. Kohe hakkaski keegi laaste lumele puistama, aga varjas end seejuures osavalt. Nii me ainult kahtlustame, et olid jälle varblased, aga eks see vast ole pärast näha.

Järgmisel aastal peab jälle ühe kasti ära viskama. Juhtus kunagi nii, et ostsin poest Hollandi pesakasti, mida sai kasutatud jõuluetenduse rekvisiidina. Oligi tegelikult selline teatraalne pesapaik, pulgaga esiküljel. Katus pealt ära ei käinud, oli klambripüssiga külge lastud. Lennuava oli paras kuldnokale, sügavus liiga väike. Kuldnokad siiski pesitsesid seal ühe suve, aga teiseks aastaks tegin ava väiksemaks, lõikasin pulga ära ja ehitasin katuse ümber. Sai tihastele ja hiljem muidugi varblasetele. Nüüd on asi nii kaugel, et järgmisel kevadel seda enam üles panna ei saa. Hollandist uut tellima ei hakka, katsume midagi välja mõelda.

Vana sibulaõunapuu kuivas ära. Arvatavasti tuleb ta maha saagida ja seepärast läks üks kast ka uude kohta. Lausa teisele poole maja ühe hoopis teistsuguse õunapuu külge. Linnud leidsid selle kohe üles ja puistasid sealtki tublist puru välja. Üks pisike kast sai ka uue lennuava. Hästi väikese, et äkki näiteks sinitihased tahaksid proovida. See oleks alles tore, sinitihane on nii ilus lind. Ülejäänud kohtadest viskasin vana rämpsu (mida oli üksjagu) välja ja pesitsushooaeg võib alata.

Kuid need kõik on eelmiste aastate hooldustööd. Kuna ilm oli lumine ja külm, kolisn tööriistad tuppa ja viisin sinna ka tooriku, mida olin õõnsaks haavapakuks pidanud. Selgus, et ei ole haab, aga pesapakk sellest ikkgagi sai. Tahakski juba vaatama minna, äkki teeks ühe pidigi...