Väikesed tihased lendasid välja

Tihased mässasid oma katusealuse pesa ümber mitu nädalat. Pojad lõid viimasel ajal päris kõvasti lärmi, aga kui ma redelile ronisin, et täpsemalt vaadata, siis jäid kohe vait ja pugesid kuhugi sügavamale. Vanad olid veidi närvilised. Nädala sees on ümbrus vaikne, üks lukus ja küllap linnud peavad seda üldse oma territooriumiks. Me ajasime muidugi nädalavahetusel eeskojas ja trepil oma tavalisi asju. Tegime süüa, teritasime vikatit, kuulasime raadiot. Emalind oli pesale lähenedes eriti ettevaatlik. Istus oma püütud sitikaga traadil ja keerutas ennast igapidi. Vahepeal soputas suled kohevamaks, võdistas kiiresti tiibadega, aga putukat hoidis kogu aeg nokas. Isane oli julgem, tuli otse lennult katusenurgale ja tavaliselt sai sellest indu ka traadilistuja. Mõnel korral läks ta siiki pesal käimata uuele ringile.
Kõigest kõige vähem meeldis linnukestele pildistamine. Kui fotokas oli statiivi otsa pandud, muutus ka isalind ettevaatlikuks ja istus pahaselt piuksudes mitu minutit traadil. Paari päevaga hakkasid nad meie olemasoluga harjuma, aga siis panime jällegi ukse kinni ja jätsime nad oma valdusi valvama. Napi viie päeva pärast algas kõik otsast.

Kuni lõpuks, täna kella 12 paiku tulid katusealused tibukesed pesast päriselt välja. Üks julgem (aga miks mitte kaks või kolm) oli juba varem august välja roninud ja eterniidi all veidi ringi koperdanud, aga nüüd...

Ausalt, ma pole kunagi varem näinud, kuidas linnupojad pesast välja tulevad ja puu otsa lendavad. Puu otsa kõik muidugi alustuseks ei jõudnud. Osa lendasid kõigepealt vana lauda katusele. Asi tuligi sellest välja, et kõigepealt istus üks tihane lauda seinas oleva vana naela otsas, teine ronis katusel. Mõlemad ilma ussikesteta. Täpsemal vaatamisel selgus, et katusel on kolm tihast ja kohe seepeale sai neid neli. Ja siis nad tulid järjest sealt katuse alt välja, kukkusid alustuseks vihmaveerenni, ronisid servale ja lendasid tohutu püüdlikult tiibadega vehkides üle õue. Arvestades seda, et neil on algul saba lühike ja ju siis tiivasuled ka natuke väiksemad, päris tublit lendasid. Ja küll nad õpivad.

Järjekorras neljas või viies ronis rennist välja vales kohas ja mind märgates ei julgenud üle õue minna. Keeras nurga taha, aga seal polnud kuhugi maanuda. Vehkis siis veidi aega niisama ja sai lõpuks lihtsalt seinalaua servast kinni. Veidi aja pärast lendasid siiski kõik pojad lähema suurema puu otsa ja see seinapealne pani ka nende juurde. Räägitake, et vanemad toidavad poegi veel mõnda aega pärast pesast väljumist, aga ma küll ei tea, kuidas neid kätte leiab. Meie pesas oli seekord harukordne kogus poegi, ma arvan, et neid võis olla seitse. Piuksumist oli muidugi maja ümber palju ja mõni ilmus veel hiljem nähtavale ka. Üks jopsik püüdis istuda sobimatutes kohtades. Katkise klaaspurgi serval, takjalehel. Lõpuks maandus lihtsalt heinakõrre otsa ja kukkus koos sellega muidugi maha. Eks sellised langevad mõnelpool kasside saagiks, aga meil õnneks kassi pole ja koer veedab hulga aega päikesepaistel magades. Lennuharjutusi oli ka natuke näha. Tublilt lendavad, peab tunnistama, eriti esimese lennutunni kohta. Vanalindudest erineb algaja lendamine põhiliselt innukuse poolest. Tiibadega vehitakse selgelt ülearu palju ja sellele vaatamata vastutuult ikka kuigi hästi edasi ei saa.
Tihased pidavat tihtipeale teise pesa veel tegema, aga ma pole küll märganud, et nad samas kohas teeksid. Eks siis näeb, palju sõltub ka sellest, kuidas varblastel läheb.

Tihaste küsimus

Tihased kolivad järjest oma kastidest välja. Kõige esimese kasti, mis pihlaka külge sai veel eelmisel sajandil, asustasid alustuseks rasvatihased. Vahepeal siginesid sinna suve teisel poolel mingid linnud, kelle pojad tegid imelikku klõbisevat häält. Püüdsin asja uurida, aga eriti palju targemaks ei saanud ja jäin selle juurde, et ju need kärbsenäpid olid. Kevadel tulid jälle tihased platsi. Kõik kena, kuni eelmisel kevadel kolisid sisse kuldnokad. Päris raske on uskuda, et nad sinna üldse sisse mahuvad, aga tänaseks on juba teine pesakond välja lennanud. Selle aasta kevadel loovutas tihasepaar veel ühe kasti põldvarblastele, keda on üldse viiamsel ajal väga palju ja kes lisaks kõigele käituvad väljakutsuvalt.

Tegelikult me ei tea, kas pesakast loovutatakse raskete võitluste käigus, või meeldibki neile ringi kolida ühest hotellist teise. Nad on varem ka nalja teinud. Üksaasta seadsid tihased oma pesa õuelambi sisse. Arvasin, et elektririistu neil niikuinii ei ole ja võtsin juhtmeotsad maja juurest lahti. Peaks muidugi lambi korda tegema, vana pesa välja viskama ja augu kinni panema...

Seekord tuli välja, et eterniidi all olevas vanas katusekattes on auk, kust pääseb räästakasti. Seda nad passisid traadil juba kuu aega tagasi. Esiteks arvasin muidugi, et lähevad jälle lambi sisse.