Kuldnokal kiire

Kuldnoka pojad tegid juba kaks nädalat tagasi veidi häält. Vähemalt ühes kastis tegid nad seda juba päris kindlalt ja nõudlikult. Eelmise nädala lõpus oli liiklus õuel juba päris tihe ja iga käiguga kostis kastidest päris tubli lärm. Kuldnokkade tavaline kevad. Varsti kargavad pojad kastist välja, võib-olla ongi juba läinud.

Rohkem huvitaks mind siiski tihaste tegemised, aga neid küll vaevalt näeb. Selge see, et haudumise ajal on vaikus, väljas käiakse päevas mõni üksik kord. Vaevalt on loota, et ma juhuslikult vaatan mõnd pesaksti just siis, kui sealt tihane välja lendab. Või sisse. Teine lugu on, kui läheb poegade söötmiseks, siis pole aega ennast peita ja sellel ajal loodamegi teada saada, kes elavad uutes ehitistes. Kannatust, on jäänud mõni päev, kui sedagi.

Kui rehkendus ei ole segi läinud, siis 12. pesapaik. Üsna hulga pesapinda väikese õue kohta. Kõik augud ei ole igakevadiselt asustatud, aga samas pesitsevad mingis augus linavastrikud ja kärbsenäpid on mõnikord teinud pesi siia-sinna.

Paku tõin sügisel Hanikatsilt. Mäda südamikuga, sammaldunud ja läbimärga (kohutavalt rasket) puunotti arvasin algul olevat haavapuust. Kevadeks, kui pakk oli suure osa kohvipruunist hallitusehaisuga veest auto pakiruumi nõristanud ja mitu kuud esikunurgas seistes ära kuivanud, tõstsin ta lauale ja vaatasin, mõõtsin üle. Ei olegi haavapuust. Puurimisel väljapudenenud laastukeste lähema vaatlemise peale võib öelda, et tegmist on saarepuust pesapakuga. Kinnitatud vana pärna külge. Praeguseks on muidugi lehed ümberringi nii suureks kasvanud, et ei teagi kas oleks näha, kui keegi pisikesest avast sisse ja välja käib.