Linnusuvi

Kuldnokal olid pojad munast väljas juba eelmisel nädalavahetusel. Laupäeval polnud tibukeste häält veel eriti kuulda, aga vanalinnud panid juba risti-rästi majade vahel ja kandsid oma nokatäisi kastiaukudusse. Paari päevaga muutus poegade hääl kastis tugevamaks ja üle õue kihutamine läks ka tihedamaks. Ja mitte ainuld kuldnokkadel.

Varblased võtsid enda kätte ikkagi ka need kastid, mida ma püüdsin saepuruga tihastele tagasi mängida. Nojah, ega varblased on ka toredad. Eelmisel nädlal veel ei näinud, kuidas varblane oma poegadele sööki viib ja puu all seistes ei kuulnud kastist ka mingit häält. Nädalaga on asi muutunud. Pojad on koorunud, piiksuvad vahet pidmata ja nüüd pole vanemail enam võimalik vigurdada ja enese varjamise peale aega raista. Nägime pühapäeva hommikul varblast kastiuksel istumas. Kes aga mõistaks arvata, kus on see varblaste sadakond, kes talvel seemneid nokkis? Pesakastide ümbes on mõned askeldamas. Kaks käivad lagunendud lauda müüril midagi nokkimas, mis ainult neile endale teada on. Aga ülejäänud 90?

Linavästrik teeb meile ka igal aastal pesa, aga seda juba üles ei leia. Muuseas, linnalinavästrik jäi vahele oma pesapeitmisega. Ma poleks vast hakanud vaatamagi, aga tal on loll komme auto katusele pasandada, kui ma pesale liiga lähedale pargin. Sellest siis vaatasin, et midagi peab seal olema ja tõsi, katusekivi serva alt kostab juba nädala jagu peeni hääli. Kui ma koeraga päeval õues käin, istub linavästrik garaažikatusel ja õiendab. Endal ämblik nokas.

Tihased on teinud seekord kaks pesa, nii tundub olevat. Üks neist jälle üsna vanas kastis, kus see varemgi on olnud. Sellel on nii pisike auk, et sealt vist paks varblane sisse ei mahu. Kus teine pesa on, seda me ei tea ja võib-olla ei saagi teada. Sinitihane kargas ka ühel hiliskevadisel päeval mööda sirelioksi...

Harakaid oli talvel palju. Seemneid nad ei taha, aga kui ma rasvapalle üles riputasin, siis olid varsti võrgud katki ja sisu veerand tunniga läinud. Eks nad kipuvad mune ja linnupoegi varastama, aga praegu pole küll näha olnud, et väikelinndude arvukus väheneks. Mida harakad väga tõsiselt võtavad, on tüli hallvarestega. Varesed omakorda käivad pinda rongale. Ronk elab küll kaugemal metsas ja pesitseb kõrgepingemastidel, aga miskpärast käib ta ka meie kandis tiirutamas ja varesed seda ei salli. Kui hiireviu juhtub madalamlt lendama, siis on varestel ka temaga üksjagu ütlemist. Ja harakatel. Ja rongal.

Tiigil käis kajaks istumas. Seda juhtub harva ja erilist kogrepüüdjat temast pole, kuigi võiks olla. Huvitav, kas konnakullest ka keegi sööb. Meie tiigis jääb küll mulje, et ei söö. Sinikaelad ujuvad seal kevadel alati ringi. Kui lähemale minna, siis panevad suure paldina ja tiivavilinaga minema. Ühel suvel oli ka pesakond poegi korraks näha. Vaevalt, et nad sinna tulnud olid, küllap ikka pesitsesid salaja ja peitsid end osavalt. Kevadel käis tiigis üks eriti lahe külaline. Sukelduav part, selline piske ja musta-valge kirju. Ja sukelduski seal järjekindlalt terve tunni. Kui ma fotokat tooma läksin, siis jättis kohe järele ja kihutas paremaid tiike otsima.

Sookured kõnnivad aprillis mööda põlde ja tulevad lausa aia taha. Sel aastal olid nad pidevalt ühes kohas ja ei lasknud ennast ei künnist ega külvist eriti segada. Mitte rohkem, kui et kõndisid rahulikult mõnikümmend meetrit vasemale või paremale. Aga nüüd nad on juba kadunud ja enne sügist neid väga näha pole. Valged kured on vana naabrirahvas. Paks pesa elektriliini posti otsas ja igal aastal kaks poega või umbes nii. Kurg on suur lind ja kui juhtub lähedalt mööda lendama või veel hullem, et posti otsas seisma, siia ajab koera üsna närvi. Pärast läheb ta muidugi minema ja koeral hea meel, et suutis oma territooriumi kaitsta.

Pisikesi ilusaid põõsalinde on lugemata arv ja ega ma tegelikult neil väga vahet teha ei oskagi. Metsvint käib mõnel korral ja teeb uskumatult valju häält. Hall käbsenäpp istus ühel päeval pool tundi traadil ja keeras siiapoole-sinnapoole. Pääsukesed lendavad ringi nagu ikka majapidamise ümber, kus loomi on. Vaevat et nad minust ja koerast (st meist kui loomadest) eriti hoolivad, aga kitsesõnnik aia taga kasvatab kindlasti sobivaid kärbseid. Ööbik laksutab õhtuti ja veab varaste hommikutundideni välja, aga seda parimat indu tal veel ei ole. Küll jõuab.

Aga põhitegija on praegu ikka kuldnokk. Tuleb oma nokatäiega ja teeb igasugu imelikke hääli. Nokka lahti teha ei saa, aga kui on augu juures ära käinud, siis istub veel kasti juures ja karjub mu peale. Kuigi ma ei saa aru, mis tal karjuda on. Esiteks mina ju panin selle kasti sinna puu külge. Teiseks, kui mul oleks kava tema pojad ära süüa, kas ta tõesti arvab, et mind on võimalik niimoodi ära hirmutada. Või mis sihuke üldse oma piskese linnu peaga mõtleb.

Paraku jääb see kõik nüüd omapead arenema, sest aeg on vaadata, millised on kaugemate kohtade linnud ja laulud.

Hiired kastides

Ühel ilusal varakevadisel päeval võtsin kõik pesakastid lahti, tegin vanast rämpsust puhtaks ja sättisin uusi pesi ootama. Alustasin kõige viimasest, eelmisel aastal ülespandust. See kast on niimoodi tehtud ja paigladatud, et pole vaja maha võtta. Esikülg käib ära ja kogu sodi saab üle serva välja kraapida. Tihased olid ehitanud üsna paksu pesa. Sambla, veidikese heinakõrte ja mingite karvadega oli täidetud peaaegu kolmandik kasti mahust. Kuid mulluse pesa peal... Pidin paar redelipulka kõrgemale ronima, et paremini häha. Kes on tihaste pesakasti toppinud surnud hiiri? Kraapisin pesa siiski välja ja viskasin alla. Kast oli põhja poolt üsna hallitanud ja sambalas leidus kuivanud vaklu. Jätsin esiseina tagasi panemata, et saaks veidi tuulduda ja ronisin alla. Hiired on kastis kaua olnud. Laibad läbi ussitanud ja ära kuivanud. Aga ikkagi, kes tegi? Loom või lind? Ja miks ta seda varem ei ole teinud, ma mässan nede pesadega juba kümme aastat?

Järgmised pesakohad olid suhteliselt puhtad, kuni jõudsin esimeseni. Esimene kast on kinnitatud vana haralise pihlaka külge ja ma pole tavaliselt viitsinud teda alla tuua. Puhastamiseks saab üles ronida, katus käib pealt ära ja vana pesa väljaviskamine pole keeruline. Seekord vaatasin, et traat hakkab puutüvesse sisse kasvama ja otsustasin alla tuua. Kui traadi läbi lõikasin, sain juba aru, et asi pole õige. Kast tundus raske ja oli alumisest servast niiske. Ja muidugi jälle hiired. Kogu hunnik koos vana pesaga hallitas ja mädanes. Kui katuse maha võtsin oli hais päris kole. Kraapisin, pühkisin, pesin ja tuulutasin sellegi pesakoha ära ja panin uuesti üles. Sai veidi paremini kinnitatud ka selle kõrvalt, et sai puhastatud. Praegu paistab, et kuldnokad käivad seal sisse ja välja ega lase ennast häirida.

Hääküll! Hakkasin siis mõtlema, mismoodi saavad hiired puu otsa ja sellest väikesest august sisse. Ütleme, et see on mõni röövlindudest. Muidugi on osa kakkudest võimaluse korral täiesti hiiredieedil. Kui ta tõesti püüab nii palju hiiri, et ei jõua neid ära süüa ja hakkab siis koguma... Raske ette kujutada, kuidas ta neid lennuavast sisse topib. Lennu pealt seejuures. Ja mõttetu tegu ka, ta ei saa oma konserve sealt enam kuidagi kätte.

Pigem võiks arvata, et hiirepeitja on mingi väike kuri loomake. Sügisel oli majas kole palju hiiri. Kolistasid üle igasuguse piiri, ronisid mööda kardinaid, närisid kõikvõimalikke ja -võimatuid asju. Tavaliselt jääb neid talvel vähemaks ja kui külmaga maja pikemalt kütmata seisab, siis kaovad päriselt kuni järgmise oktoobrini. Seekord kadusid nad üsna varakult ja väga äkki. Kas ehk tõepoolest sigines põranda alla näiteks nirk ja tegi toiduküllases majas nädalaga puhta töö. Pesakasti küsimus ometi jääb. Kuidas ta ronib hiir hambus puu otsa ja august sisse? Miks ta tagasi ei tulnud ja toidu kevadeni vedelema jättis. Ja mure on linnupoegade pärast, kui selline loom harjub pessa ronima.

Kui nimetatud ilus päev pesakastide seltsis läbi sai ja uus hommik koitis, oli ilm muutunud. Kütsin parasjagu sauna, kui hakkas vaikselt lund sadama. Talv oli nii lumevaene, et polnud ilusa, puhta lume vastu midagi. Märtsikuu ka alles. Õhtul saunast tulles leidsime kaevu ja maja vahelt, otse käigurajalt pisikesed jäljed. Esimene mõte oli muidugi, et vahele jäid, sa vapper hiirepüüdja ja loll pesakastide reostaja. Tegelikult ma tean, et "pärast seda" ei tähenda "selle pärast". Kui ma leian jäljed pärast hiirte leidmist, see ei tähenda, et hiired on seal selle pärast, kes jäljed jättis. Hiljem vaatasin raamatust, et kuju poolest kassi jäljed, aga liiga pisikesed. Sellest kõigest on nüüd rohkem kui kuu möödas. Lugesin vahepeal raamatuid ja klõpsutasin kodulehti. Jah, nirk kogub toidukülluse korral varusid, aga keegi pole kirja pannud, et ta neid lindude pesakastidesse koguks. Ühesõnaga küsimus on ikka kindlalt vastamata, kes tegi?

Kas "koledat" pilti ladustatud hiirtest. Vasakul tihaste pesakstist välja visatud samblast pesa aiaposti otsas. Olgu mainitud, et järgmiseks nädalaks oli pesa kadunud kõige täiega. Näe, läks ikka kellelegi tarvis. Paremal esimene pesakast, mille lagunevad laibad üsna raisku ajasid, aga mis paistab ikka veel kõlbavat.