Oh seda kisa ja õiendamist

Kuldnokal on pojad juba nii suured, et kui vanemad lähevad ussikest otsima, siis on kindlasti vaja uksel kõõluda. Kuna ma neid näo järgi ära ei tunne, siis on võimatu otsustada, kas vahtimas käib üks hakkajam poeg või käivad kõik järgemööda. Kui vanad tulevad süüa tooma, siis läheb muidugi sõimlemiseks. Eriti hulluks kisub asi siis, kui võõras silm või objektiiv on liiga lähedal. Kõik saavad oma jao ja mõneks ajaks saab kord majja, pojad kasti põhja tagasi ja fotokas lilli pildistama.

Salutihane tegi pesa ühe vana õunapuu lõhkise tüve sisse. Ei ole kõige parem koht. Väga maapinna lähedal, väike ruum ja pojad paistavad praost. Loodame, et nõgesepuhmas neid siiki varjab ja nädalaga on nad ehk juba läinud. Varblased pesitsevad vähemalt kahes kastis, kus nad ikka on koha leidnud ja neil on aega omavahel tülitsedagi. Osa pesakaste on sel kevadel vist tühjaks jäänud, aga täpsmelt saab öelda siis, kui ükskord jälle on aeg vanad pesad välja vista.