Höövlilaastud

Eelmisel kevadel oli maja ümber palju varblasi ja kuigi uude pesakasti tuli tihasepaar, olid vanad kõik varblaste käes. Päris nii ka ei saa teha, et igal aastal tihastele uued kastid ja varblased võtavad vanad endale. Üldse on sellel talvel, kui see ikka oli talv, varblasi üha suuremate parvedena näha. Lugesin sügisel pesakastilehekülgi. Tuleb välja, et tihastele on võimalik appi hakata. See käib nii, et ühel ilusal päeval toob Hannes ühe karbi. Seal sees on, kui ma õigesti aru sain, materjali ettevalmistamisel tekkivad laastud. Laastud on ilusad ja lõhnavad hästi. Hannesele suur aitäh minu poolt ja ma loodan, et ka tihaste poolt.

Edasi tuleb pesakast maha võtta, vanast rämpsust puhastada ja täita kuni lennuavani saepuru või höövlilaastudega. Varbalane, va laisk ja lohakas lind, ei viitsi kaevama hakata ja otsib enesele teise koha. Tubli ja usin tihane loobib suurema jao puru kastist välja, nagu ta teinekord metsas kõdupuitu uuristab. Võib-olla tunneb ta ennast seejuures hakkaja ehitusmeistrina ja on õnnelik, et oma nokaga tibukestele kodu on rajanud. Täpselt muidugi ei tea, aga arvatakse, et see võiks aidata.

Tegelikut pidid höövlilaastud osaliselt minema tuliuude kakkude kasti, aga kuna see on juba valmis ja sisustatud heintega, siis jäigi terve karbitäis värskeid kuuselaaste üle. Läinud nädala lõpus oli veidi rohkem aega ja nii ma siis mässasin terve kalli reedese päeva nende kastidega. Kaks tükki neist on nüüd ootamas, et tihased tuleksid ja näitaksid, kuidas see laastude väljapildumine käib.

Üks neist kastidest on seesama, mille kaks kevadet tagasi tegin päris spetsiaalselt tihaste jaoks ja kuhu tihased kohe ka sisse asusid. Aga juba teisel suvel oli seal põldvarblane ja veel kaks korda järjest. Eks ma olen muidugi seda viga ka teinud, et mõni aasta on mõni kast jäänud puhastamata ja igale linnule see ei sobi. Üldse olevat neid liike üsna vähe, kes ise viitsivad mullust rämpsu välja tassida ja tube tuulutada. Kuldnokk ikka teeb vist seda tööd. Seekord said küll kõik kastid üksiti lahti võetud ja tühjaks tehtud.

Seejuures tuli välja, et põldvarblase pesa täidab ka suure kasti praktiliselt laeni. Ja mida kõike ta sinna ei vea. Sulgi on tublisti. Heina on vist kõige rohkem. Mismoodi ta need pikad kõrred sisse saab? Kas läheb ise ees ja veab kõrre järgi või istub uksel ja topib seda sinna auku? Kiletükke, nööri, punast lõnga, sammalt ja veel mingit tundmatut puru. Kvaliteetset kuivatatud linnusõnnikut on ka üksjagu. Sellesse segadikku on osavalt jäetud kitsas käik, mis viib kasti põhjas asuvasse ümarasse pessa. Avatavasti seal ta siis kasvatab oma pojad ja käib ka talviti end soojendamas.

Kakkudele ka midagi

Jäi kuidagi kõrva, et kakud (öökullid) jagavad juba veebruaris territooriume. Teisest kohast jäi kõrva, et meie maal paar kakku pesitseb, keda on võimalik inimese elamise juurde meelitada sobiva pesakasti või pesapaku ülespanekuga. Tavaliselt on pesakastidega tegelemine küll märtsi keskpaika jäänud, aga öökulli pärast läks nüüd kiireks. Juhendid kõnelevad, et kodukakule on veidi väiksem, händkakule veidi suurem kast vajalik. Juba veebruari algul kirjutasin umbkaudsed mõõdud üles ja võtsin maale kaasa. Kuigi händkakk pidavat asustama ka ilma katuseta kaste, jäi plaan teha selline päris tavaline pesakast. Katus peale ja lennuava 18 cm läbimõõduaga. See on kodukakule natuke suur, aga ehk on olemas ka mõni kopsakam isend, kes vaatab avarama eluruumi otsinguil ringi. Otsisin sauna alt ülejäänud lauajuppe ja lõin kasti ühel vihmasel pärastlõunal kokku. Sentimeetrite järgi poleks ilmaski arvanud, et see nii suur tuleb. Lennuava ja katuse juures jäin natuke mõtlema, aga järmisel nädalavahetusel laenasin veel mõne tööriista juurde, sai pesa valmis ja ka ühe minu arvates sobiva kase külge riputatud. Mis öökullid arvavad ja kas nad üldse vaatama tulevad, seda muidugi niipea teada ei saa.

Lugesin veel raamatuist, et oodatud pesitsejad ei ehita tegelikult pesa ja munevad munad valitud õõnsuse paljale põhjale. Puuõõnes ei ole tavaliselt probleemi, aga kasti siledal põhjal kipuvad munad veerema ja siis jäetakse räppetombud pessa. See ei tundu inimesele eriti viisakas ja seepärast soovitatkse kasti natuke höövlilaastu või heinu panna, on kullikesel nagu mugavam. Võib-olla et lindu üldse ei huvita, aga sai tehtud seegi. Höövlilaaste polnud parasjagu võtta ja kuigi üks kena töökaaaslane lubas mulle natuke hööveldada, ei hakanud ma ootama. Otsisin küüni seina äärest paar peotäit värskemaid heinu ja pistsin lennuavast sisse. Olekski nagu kõik.

Nädal sai mööda ja käisin vaatamas. Mitte seda, et kakk oles pidanud august välja vaatama ja mu peale uhhuuutama. Mõtelsin rohkem, et kuidas püsib, ega pole viltu vajunud või miskit ja teeks ühe pildi ka. Peab ütlema, et jälle kord on saanud väga naljakas pesakast. Tihaste kastil paisatab tavaliselt lennuava naeruväärselt pisike ja raske on uskuda, et nad sealt kuidagi läbi mahuvad. Nüüd on auk nii suur, et ehitis (ilma liialduseta) näeb pigem koerakuudi moodi välja ja tundub puu otsas täiesti kohatu. Pilt jäi tegemata, valgust on vähe ja kogu aeg on nii udune, vihmane ja lörtsine, et isegi halltoonid tunduvad liiga hallid. Eks näeb siis, täna on taevajäänud talv jälle pisikese killukese maa peale pillanud.

Seniks söödame tihaseid ja varblasi. Oli vahepeal kolm külmemat päeva ja linnalindude parv keerutas ümber mu seemnepurgi. Isegi nii palju päikest näitas, et aknapõsel sai tihaste varjuteatrit vaadata.